Putukate maailmas liigub aeg hoopis teistsuguse tempoga. Mõned olendid tekivad lühikese aja jooksul, teised aga koguvad oma pärandit aastakümnete jooksul. Sukeldume putukate põnevasse ellu, uurides, kui kaua nad elavad, kas nad magavad ja millised on nende ellujäämisstrateegiad.

Putukate eluiga on sama mitmekesine kui nende kuju, suurus ja elupaigad. Näiteks maifly on kuulus oma lühiajalise eksistentsi poolest, mõned liigid elavad täiskasvanuna vähem kui 24 tundi. Selle lühikese aja jooksul on nende ainus eesmärk paljunemine - järgmise põlvkonna tagamine enne nende aja lõppemist. Teravaks kontrastiks, sipelgakuningannad, nagu näiteks teatud lehtsahkade liigid, võivad elada aastakümneid, jälgides oma kolooniaid.

Tööliste sipelgate eluiga on aga suhteliselt lühem, sõltuvalt liigist ja keskkonnateguritest tavaliselt mõnest nädalast kuni mitme kuuni. Huvitaval kombel on uuringud näidanud, et teatud tingimustel võivad töölissipelgad elada palju kauem - mõnel juhul kuni 3 aastat.

Näiteks mustade aedmesilaste ehk L. niger'i kohta tehtud uuringud (siin on nike video Lasius niger'i kohta) näitas, et kontrollitud keskkonnas, näiteks laboratooriumides või sipelgapesades elavad töötajad oluliselt kauem kui need, kes puutuvad looduses kokku looduslike ohtude ja kiskjatega.

Selline pikenenud eluiga võib olla tingitud mitmetest teguritest, sealhulgas juurdepääsust rohketele toiduressurssidele, vähenenud keskkonnastressist ja kaitsest röövloomade eest. Selline pikaealisus näitab sipelgate uskumatut kohanemisvõimet ja peegeldab strateegiate mitmekesisust, mida nad kasutavad oma kolooniate ellujäämise tagamiseks.

Putukate ellujäämisstrateegiad on samavõrd paeluvad. Sest üksikud putukad, nagu näiteks liblikad või liblikad, keskendutakse kiire korrutamine. Need liigid toodavad sageli lühikese aja jooksul arvukalt järeltulijaid, tagades, et vähemalt mõned neist jäävad ellu, et kanda edasi oma geneetilist sugupuud.

 

Nende putukate poolt toodetud järglaste arv näitab, et nad sõltuvad kogusest rohkem kui individuaalsest pikaealisusest, mis on strateegia, mis aitab neil kohaneda dünaamilise ja sageli vaenuliku keskkonnaga.

Teine tuntud näide selle strateegia kohta on sääsed. Enamik täiskasvanud sääski elab vaid paar nädalat, kuigi nende lühike elu on uskumatult tõhus. Emased sääsed munevad sadu mune korraga, sageli seisvasse vette, ja mõne päeva jooksul kooruvad neist munadest vastsed. Selline kiire paljunemistsükkel võimaldab sääskedel säilitada suuri populatsioone isegi ebasoodsates tingimustes, tagades nende ellujäämise vaatamata nende lühikesele elueale.

Samamoodi on putukad nagu lestad kehastavad samuti seda "kiire paljunemise" strateegiat. Tõrvikud on võimelised sünnitama elusaid järeltulijaid ilma paaritumata (protsessi nimetatakse parthenogeneesiks) ja põlvkonnad võivad kiiresti kattuda. Optimaalsetes tingimustes, üks aphid võib toota kuni 80 järglast ühe nädala jooksul., tekitades kiiresti eksponentsiaalse rahvastikukasvu. Sarnaselt sääskedele on ka kirvadel suhteliselt lühike eluiga, mis kestab sageli vaid mõned päevad või nädalad.

Teisest küljest, sotsiaalsed putukad, nagu sipelgad, mesilased ja termiidid, kasutavad hoopis teistsugust lähenemist. Nende strateegia keerleb ümber investeeringud ühte pessa või mitmest pesast koosnevasse kolooniasse. Selle asemel, et seada esikohale kiire paljunemine, loovad nad kompleksseid kogukondi, kus igal liikmel on oma roll. Töötajad hoolitsevad poegade eest ja söödavad, sõdurid kaitsevad pesa ning kuningannad keskenduvad üksnes paljunemisele ja esindavad seega ühiskonna südant. Selline tööjaotus tagab koloonia pikaajalise edu, isegi kui üksikute liikmete eluiga on suhteliselt lühike. Kuna kuninganna on nende organisatsiooni keskne tegelane, on tema eluiga pikem, ulatudes mitmest aastast kuni kahe aastakümneni.

Sotsiaalsete putukate tööjaotuse mõistet on põhjalikult uuritud. Näiteks 2015. aasta uuring uurib, kuidas ülesannete jaotamine sotsiaalsetes putukakolooniates toimub pigem hajutatud protsesside kui püsiva individuaalse spetsialiseerumise kaudu. See toob esile nende süsteemide vastupidavuse ja kohanemisvõime, mis on koloonia ellujäämise ja tõhususe seisukohalt otsustava tähtsusega. Teine uuring uurib kolooniate käitumuslikku korraldust, rõhutades geneetilise, morfoloogilise ja demograafilise koosseisu mõju tööjaotusele.