Sarnaselt teiste putukatega jaguneb ka sipelga keha kolmeks põhiosaks: pea, rindkere (mida nimetatakse ka mesosoomaks) ja kõht (mida nimetatakse ka gasteriks). Kuid sipelgatel on unikaalsed tunnused, mis eristavad neid teistest putukatest.

Sipelgatel on ka küünarnukid, mis on nende suhtlemiseks ja navigeerimiseks hädavajalikud. Need antennid jagunevad kaheks põhiosaks: scape ja funiculus.

See nääre on oluline koloonia hügieeni säilitamiseks ja haigustekitajate vastu kaitsmiseks, mis aitab oluliselt kaasa sipelgate ökoloogilisele edule.

Mesosoma on koht, kus on kinnitatud jalad ja mis sisaldab liikumiseks vajalikke lihaseid. Tiibadega sipelgate puhul asuvad seal ka lendamiseks vajalikud lihased. Pärast paaritumist heidavad kuningannad oma tiivad maha, jättes endast maha armi.

Sipelga jalad jagunevad kolmeks osaks: sääreluu, reieluu ja sääreluu, mis lõpevad küünistega. Need nimed võivad tunduda tuttavad, sest ka inimestel on sarnased luud.

Uss ehk kõht sisaldab elutähtsaid organeid ja on jagatud kolmeks segmendiks. Selles asuvad ka sipelga keemilised relvad, sealhulgas mürk ja sipelghape.

Sipelga peas asub mitu olulist organit. Mandibulaid kasutatakse esemete haaramiseks, lõikamiseks ja kandmiseks. Sipelgatel on arvukatest ommatidia silmadest koosnevad ühendsilmad ning tiivuliste sipelgatega on ka lihtsad silmad, mida nimetatakse okellideks ja mis aitavad neil valguse abil orienteeruda.

Sipelgad kasutavad oma antenne feromoonide vastuvõtmiseks, mis on kolooniasiseseks suhtlemiseks väga olulised. See tõhus kommunikatsioonisüsteem võimaldab sipelgatel koordineerida keerulisi ülesandeid ja säilitada sotsiaalset korda.

Vaatamata sipelgaliikide mitmekesisusele on kõigil sipelgatel eksoskelett, mis pakub tuge ja kaitset. Seda ei saa võrrelda inimese luudega, sest eksoskelett on väline, samas kui inimese luud on sees, mida ümbritsevad lihased.

Sipelgatel on lihtne vereringesüsteem. Nad hingavad läbi pisikeste aukude, mida nimetatakse spiraalideks, ja nende "süda" on pikk toru, mis pumpab hemolümfi (verega sarnane vedelik) läbi kogu nende keha.

Seedetrakt hõlmab mao individuaalseks seedimiseks ja põllukultuuri toidu sotsiaalseks jagamiseks. Kõhus on ka näärmed, mis toodavad mürki, feromoone ja sipelghapet.

Närvisüsteem koosneb pikast närvijoonest, mis jookseb peast tahapoole ja mille harud viivad inimese seljaaju sarnaselt erinevatesse kehaosadesse.

Miljonite aastate pikkune evolutsioon on muutnud sipelgad üheks kõige mitmekesisemaks ja paremini kohanenud eluvormiks Maal. Nende sotsiaalne korraldus on aidanud neil välja arendada spetsialiseerunud tunnused, et rahuldada oma vajadusi. Sipelgate maailmas vastab vorm tõepoolest funktsioonile.